Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?

Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.

Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.