„Kes ei loe Cortázarit, on neetud. Tema mittelugemine on tõsine silmale nähtamatu haigus, mis võib aja jooksul tuua kohutavaid tagajärgi. See on midagi niisugust nagu see, kui inimene pole kunagi virsikut proovinud. Ta muutub tasapisi kurvemaks… ja tõenäoliselt kaotab vähehaaval juuksed.”

Pablo Neruda poolt sel viisil sõnastatud kurvast saatusest aitavad hoiduda kronoobid – idealistlikud ja pöörased, ammu legendiks saanud olendid. „Kronoop on joonistus väljaspool raami, luuletus ilma riimita,“ on kirjanik kunagises intervjuus defineerinud. Raamat sisaldab teisigi pidurdamatu fantaasialennuga, säravaid, jaburaid ja iroonilisi lühitekste. Näiteks praktilisi juhtnööre nutmiseks. Või trepist üles minemiseks.

Argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 –  Pariis 1984) kuulub 1960.-1970. aastate nn Ladina-Ameerika kirjanduse buumi esindajate tuumikusse, mille hulka loetakse lisaks temale eelkõige kolombialane Gabriel García Márquez, mehhiklane Carlos Fuentes ja peruulane Mario Vargas Llosa. Cortázari peateos, mahukas ja mänguline romaan „Keksumäng” on Márqueze „Sada aastat üksildust” kõrval üks buumi peateoseid, mis meieni on jõudnud Klaarika Kaldjärve tõlkes (Koolibri 2016). Kuid Cortázar on ka kõrgelt hinnatud novellide ja lühivormide meistrina, eesti keeles on seni ilmunud kolm jutukogu: „Tseremooniad” (tlk Mart Tarmak, LR 1985), „Salarelvad” (tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2011) ja „Mängu lõpp” (tlk Ruth Sepp, Toledo 2016).

„Kronoopide ja faamade lood“ on Cortázari ilmselt kõige loetum teos ja koosneb neljast osast: „Käsiraamat“ (koomilised juhendid igapäevasteks tegevusteks), „Kummalised lood“ (ühe veidikene veidra perekonna ettevõtmistest), „Plastiline materjal“ ja „Kronoopide ja faamade lood“.